Eesti vandetõlgid kogunesid 20. oktoobril konverentsile

20. oktoobril osalesime Dussani tiimiga justiitsministeeriumi korraldatud vandetõlkide konverentsil, mis osutus inspireerivaks ja konstruktiivseks kohtumiseks, kus arutelude juhtimise rolli võttis enda peale Riigi Teataja talituse juhataja Jüri Heinla. Konverentsi teemad olid põletavad: tehisintellekti laialdane kasutuselevõtt eri valdkondades ja vandetõlkide koja kui avalik-õigusliku asutuse rajamise mõtted.

Juba mitu aastat on räägitud tehisintellekti ja tõlkeabiprogrammide võidukäigust: 2023. aastal on see juba täiesti esikaane teema, sest üha rohkem tõlget vajavaid isikuid ja asutusi kasutavad tõlkimiseks tehisintellekti ja mõnikord ei pruugi vajalikud tekstid professionaalideni jõudagi. Küll aga jäi konverentsilt kõlama julgustav sõnum: robotid ei ole tulnud selleks, et tõlkijate tööd üle võtta, vaid pigem headeks abilisteks, kes töö tegemist kiirendavad ja hooletusvigu vältida aitavad. Saalis tundus valitsevat üksmeel selle üle, et sündmuste areng on hirmutavalt kiire, ent tulevikku võib endiselt optimistlikult vaadata.

Kindlasti ei saa siinkohal jätta nimetamata Tõlkeväravat, mida tutvustas Riigi Teataja talituse nõunik Mari Peetris ja mis kujutab endast riigile loodavat keskset tõlkekeskkonda, mis eeldatavasti lihtsustab nii tõlgete tellimist kui ka tegemist, aitab kaasa terminite ühtlustamisele ja terminibaaside loomisele ning aitab üldiselt kõigi elu ja asjaajamist veidikenegi lihtsamaks muuta. Samal teemal said sõna ka Eesti Keele Instituudi keeletehnoloog Martin Luts ja informaatikateadlane Mark Fišel, kelle ettekanded pakkusid muu hulgas põnevat sissevaadet keeletehnoloogiasse ja teadusmaailma.

Päeva teisel poolel tuli arutluse alla vandetõlkide koja loomine, millest on olnud juttu juba mitu aastat. Kuna vandetõlgid ei ole ainsad vaba elukutse esindajad (nendeks on ka notarid, advokaadid, kohtutäiturid ja patendivolinikud), siis esines vandetõlkidele patendivolinike koja esimees Aimar Sehver, kes tõi praktilisi näiteid, kuidas luua avalik-õiguslikku koda nii, et selleks ebainimlikke pingutusi ei peaks tegema. Tema ettekanne kõlas väga julgustavalt, realistlikult ja ühtlasi inspireerivalt.

Vandetõlgid said võimaluse sõna sekka öelda ja hääletada reaalajas koja loomise poolt või vastu. Loomulikult polnud tegu n-ö ametliku hääletusega, vaid pigem arvamuste kogumise ja hetkeolukorra analüüsimisega. Napilt üle poole saalis viibinutest hääletasid koja loomise poolt. Teema tekitab endiselt kirglikke vaidlusi nii koja eelarve kui ka liikmeks olemise kohustuste üle. Samas on sellise koja loomine vandetõlgi kutse seisukohalt oluline, sest on võimatu arvestada üle saja vandetõlgiga eraldi. Selleks peab olema üks organisatsioon, kuhu koonduvad vandetõlgid saavad sõnastada riigile oma ühise arvamuse või juhtida tähelepanu probleemkohtadele.

Ei saa eitada, et probleeme on siin üksjagu: puudub ühtlus ja ülevaade vandetõlkide tegevusest. Edasiminekuks ei piisa üksnes sellest, et jätkame igaüks oma nurgas nokitsemist. Kui tahta päriselt end kuuldavaks teha, tuleb tegutseda koos. Nagu ütleb üks aafrika vanasõna: „Kui sa tahad minna kiiresti, mine üksi. Kui sa tahad jõuda kaugele, mine kellegagi koos.“ Selles on kahtlemata terake tõtt: vandetõlkide valdkond vajab uut suunda. Just see sõnum jäi ka konverentsilt kõlama. Nüüd jääb vaid oodata, et vankri käimalükkamiseks kasutatakse sama kirge, nagu vaidlustegi puhul.

Kokkuvõttes läks konverents väga hästi. Mitmed osalejad said uut innustust, mitmed oma arvamust avaldada – konstruktiivne arutelu ärgitas kõiki mõtlema ja tegutsema. Ehk ongi just nüüd aeg küps teha uusi tegusid uues suunas, et vandetõlk saaks koos teiste vabade elukutsete esindajatega uhkelt särada!